Emadepäev: Krunnipea x Tiiu & Greenika

Tähtsaim soovitus emalt lastele: „Ole iseenda parim sõber“

Tiiu ja Greenika on Krunnipea kaupluse loojad ja omanikud. Aga samal ajal on nad kooliõed, sõbrannad ja isegi lapsed on neil enam-vähem ühevanused. Tiiul Loore (13) ja Mia (15), Greenikal Oliver (15) ja Laura (12). 

11 aastat tagasi, kui naised oma disainifookusega kaupluse avasid, olid nende lapsed vanuses 1-4. Küsimusele, et kuidas väikelaste kõrvalt sellist aega leida, et oma äri üles ehitada, ütlevad nad naerdes „Lapsed olid lasteaias ju!“

Muidugi möönavad mõlemad, et pere tugi on olnud väga oluline. Pood oli kella seitsmeni lahti, siis pidid ikkagi mehed arvestama, et nemad on need, kes lapsed lasteaiast toovad. Avatud oldi ka laupäeviti ja kuna tol ajal olid naised omanikurolli kõrval ainsad töötajad, ehk siis nädalavahetustelgi olid lapsed isade päralt. Nii et väga tihti ei olnud naistel võimalik kodus õhtuti kotlette ja kartuliputru teha.

„Lapsed mängisid kuidagi täitsa omaette, magasid terved ööd. Nii mina kui Tiiu tegime mõlemad ise käsitööd ja ehteid, kõike seda jõudis ka. Ma ei mäleta küll sellist asja, et ma oleks patja nutnud, et nii raske on ja et miks mees kogu aeg tööl on,“ meenutab Greenika.

„Kui ma mõtlen seda väikelapse aega, siis oli kuidagi lihtne. Pigem on nüüd keerulisem. Teismeline muutub natuke iseloomult ja siis vahepeal vaatadki, et oi, see on nagu hoopis teistsugune inimene, kui ma mäletan. Tal on oma väljakujunenud ideed, nägemused ja elusuhtumised ja siis kuulad ja tõded, et okei, päris huvitav…,“ jagab Tiiu oma tunnetust.

Kas lapsed on ka kestliku disaini usku?

Väiksena sattusid mõlema naise lapsed tihemini ema töökeskkonda. Näiteks kui nohud-köhad kimbutasid, siis lasteaeda ei mindud, vaid võeti järeltulijaid tööle kaasa. Nüüd teismeikka jõudnuna lapsed enam väga tihti poodi ei jõua. Greenika poeg, kes käib Reaalkoolis, vahel siiski hüppab peale koolipäeva läbi. „Ta on meil siin suvel isegi paar tunni kaupa tööl olnud,“ ütleb Greenika.

Aga päris niimoodi ei ole, et disainipoe omanike lapsed samamoodi just väiketootjate usku oleks. „Eks nad ikka leiavad siit ka mõne lemmiku, aga üldiselt on noorte stiil natuke teistsugune. Samas ei telli nad midagi ka Hiinast, selles mõttes on kestlikkuse ja kvaliteedi teemad neile olulised küll,“ leiab Tiiu.

Kumbki muidugi ei pea kodus loenguid, et kohalik väiketootmine on hea ja Hiina kraam halb, aga küllap see emade ellusuhtumine nakkub siiski.

Mida üldse emana lastele kaasa anda tahate?

„Ole aus, ole hea inimene ja käitu teistega viisakalt, nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse. Kõik eksivad ja kõigil juhtub, aga kui oled teinud, siis julge tunnistada ja julge vastutus võtta. See on nagu põhiline,“ leiab Tiiu.

Greenika täiendab: „Mina ütlen ka oma lastele alati, et peab julgema rääkida, et ei tohi olla sellist tunnet, et ei julge abi küsida… Muudmoodi lahendust ei tule. Ja mulle tundub, et äkki see, et meie oleme ajanud oma asja, on süstinud neisse ka mingit suuremat iseseisvust.“

Mõlemad on seda meelt, et pidevalt tuleb ka lastele ka meelde tuletada, et sina oled iseenda parim sõber, et ennast tuleb sättida oma elus esimesele kohale. Kuidagi on tänases maailmas seda kiirust ja rüselemist nii palju, et kohati kaob see fookus ära. „Kui vahel ongi selline dilemma, et mis ma nüüd siis teen, siis tee nii, nagu sulle endale on kõige parem. See on tähtis,“ võtab Tiiu kasvatussoovitused kokku.  

Kas on mingid unistused ka, et mis või kes lastest peaks saama?

„Et nagu presidendiks või😊? Ei ole mul mingeid selliseid unistusi neile. Peaasi, et nad ise on õnnelikud ja rahul. Tegelikult ei ole ju vahet, mis ameti nad valivad. Ise peab lihtsalt seda nautima. Meil on ju see disain ja poepidamine, ise oleme nii hingega selle juures, tahaks, et ka lapsed leiaksid elus selle, mis väga meeldib,“ mõtiskleb Tiiu.

„Meie roll vanematena ongi neid selles abistada. Peame oskama näha, et mis on laste tugevused ja siis suunama neid õigesse kohta. Mitte surudes, vaid märgates. Sest nagu öeldakse, et kui teed asja südamega, siis raha tuleb iseenesest,“ naerab Greenika.

Milline on emadepäev teie peres? 

„Lapsed ikka joonistavad kaardi ja teevad hommikusööki, toovad lilled. Muidugi on tore hommikul ärgata ja olla justkui kõige erilisem sel päeval. Samas, kui nad ära unustavad, et siis ütlen ise, et lähme nüüd kohvikusse. Aga kõik emadepäeva kaardid nende aastate kestel olen alles hoidnud küll,“ räägib Greenika.

„Meie nii väga suurelt ei tähistagi. Vahepeal oli nii, et laste isa otsis ise retsepti ja tegi mulle koogi emadepäevaks. Lapsed teevad kaardid ka ja noorem tütar on juba mitmeid aastaid võtnud mõne minu lapsepõlvefoto ja selle järgi joonistanud. Samas, ma ei ole üldse väga suur tähtpäevade tähistaja, vaid ma üritan elada nii, et iga päev oleks tähtis. Mitte nii, et nüüd sellel konkreetsel päeval tähistame ära ja siis on aasta aega mureta. Ja kui on juhtunud, et me ei ole perega koos sel päeval, et siis ei ole ka probleemi,“ leiab Tiiu.

Milline roll on täna elus esikohal – poepidaja, ema, kaaslane, laps, sõber? 

„Praegu on emaroll number üks. See on muidugi ajas muutuv, ma arvan. Aga täna tunnen küll, et tegelikult on veel vaid paar aastat ning see emaroll hakkab vaikselt hääbuma ja tahaplaanile jääma. Ei, mitte et ma seda ootaks, vaid pigem on isegi kurb, sest see 15 aastat on läinud nagu silmapilk. Mul on ainult paar aastat veel jäänud, kuni nad minu juures on. Paar aastat veel nautida ja koos ühiseid asju teha. Sest varsti ilmselt öeldakse, et ei, ma lähen hoopis oma sõpradega,“ arvab Tiiu.

Greenika täiendab: „No täpselt! Tahad nädalavahetusel organiseerida midagi, et lähme perega koos matkale või kinno ja siis lapsed ütlevad, et aa, ma juba leppisin sõbraga midagi kokku või et ma lähen tantsima. Ja siis olemegi mehega kahekesi ja tõdeme, et okei, see aeg ongi nüüd käes“.