Emadepäev: LEVI x Hanne

Hannele ei ole tegelikult vaja kalendrisse pandud “ametlikku“ tähtpäeva, et rõõmustada oma rolli üle 3-aastase Henri emana. Ta hindab pigem poja igapäevaseid kallistusi ja juhuslikke „emme ma armastan sind“ hetki multikate vaatamise kõrvale. Ja Hanne ümara kõhu järgi võib aimata, et õige pea on oodata veel üht pisikest kallistavat kätepaari.

Kaks kuud enne uue ilmakodaniku sünnitähtaega toimetab Hanne Klein täie rauaga veel oma Levi nimelises disainipoes, mille ta lõi koos abikaasa Martiniga 8 aastat tagasi. Ta kohe armastab seda tööd ja ei malda kõrvale jääda. „Mulle nii meeldib ise letis olla, mulle meeldib müüa, mulle meeldivad mu kliendid. Meil on ikka täitsa selline kogukonna tunne siin, kui kuskil pargis või teatris juhuslikult näeme, siis ka ikka tervitame ja suhtleme,“ räägib Hanne. Praegune lapseootus paneb kliendid poeski Hannega ostlemise vahele oma raseduskogemusi meenutama, see ilus seisund kuidagi avab inimesi.

Lisaks igapäevasele poetööle kaifib Hanne ka disainerite-kunstnike võrgustikku, kelle kraam tema poes müügil on. Eriti neid, kes oma esimeste katsetustega just Levis alustasid ja on nüüd juba maailmas ilma teinud. „Need on nii ägedad lood! Kunagi ju ei tea, kuidas inimesed vastu võtavad, aga kui mõni bränd saab hoo sisse, siis vot see paneb mul vere käima,“ lööb Hanne häälgi kirkamalt kõlama. Üleüldse ta leiab, et Levis ei müüda mitte asju, vaid justnimelt lugusid. Nende disainerite lugusid.

Kuigi vahel ta ikka nutab ka. Mitte lugude pärast, vaid ikka sellesama poe pärast. Viimased viis aastat on ajanud ju üks kriis teist taga. Majandusolukord on raske, ka kliente on vähemaks jäänud. Vahel on ta täitsa mõtelnud, et kaua võib. Et millal mingi positiivsem periood tuleb. „Aga ikkagi meeldib!“ kinnitab ta emotsionaalselt.

Koerad ja laps tööl kaasas

Mõnel päeval on Hannel poes kaasas ka koer. Või mitu. Mõnel päeval on ka poeg Henri, kes tema sõnul täiega naudib neid emaga koos tööl olemise päevi. Eks ta oli siin kohal juba paarikuisena vankris, aga nüüd sahmib omal jalal ringi. Proovib asju selga, sätib postkaarte riiulil rivvi, suhtleb klientidega. „Pane või tööle ta varsti siin,“ naerab Hanne. Ta usub, et pojal on poes aina avastada ja igav tal ei hakka. Tervet päeva pisipoiss siiski vastu ei pea, viiakse koju lõunaunele.

Hanne ei salga, et kogu selle äri ja pere ühildamise juures on tema mees Martin asendamatu. „Ta on ikka selline hands-on isa. Isegi, kui mind ei ole, saab tema pimesi hakkama nii mähkude kui magama panekuga. Saame jagada nii koduasju kui töiseid,“ on Hanne õnnelik. Sest kuigi poepinda on juba päris tublisti, lisaks Solarisele on kauplus ka Tartus, on olemuselt ikkagi tegemist väikeettevõttega. Ise tuleb olla vajadusel torulukksepp, kauba väljapanija, disaineritele aruannete saatja, arvete maksja ja mis kõik veel. Ikka 24/7.

„Ma mäletan, et kaks tundi peale Henri sündi tegin ühele kliendile digitaalse kinkekaardi arvutis,“ meenutab Hanne lustlikku seika. Esimese lapsega püsis ta kümmekond kuud peaaegu eemal. Õieti nii, et letis ei olnud, aga käis asjatamas ikkagi, pamp kaenlas. „Mulle meeldib suhelda. Kui ma tööle tagasi tulin, siis pidin lausa klientide ees vabandama, et ma nii palju räägin. Aga võimalus täiskasvanud inimesega vestlust arendada oli tõeline energialaks minu jaoks,“ kirjeldab Hanne.

Pinge hoiabki vormis

Nõnda usub ta, et ka Henri väikevennaga (jah, tulevane ilmakodanik on beebipoiss) saab sama olema. Küllap ta on juba jõuludeks taas täistuuridel tööl tagasi.

Hannele tundub, et beebiaeg on tegelikult päris lihtne. Henriga läks siis keeruliseks, kui ta käima ja kõike haarama hakkas. „Vot siis pidid olema konstantselt kõrval ja jälgima. Siis selgus, et tema kõrvalt ikkagi arvutis tööasju ei aja. Need jäid lõunaune ajaks või öötundideks,“ teab Hanne mõndagi ajajuhtimisest.

Ta ei kahtle, et saadakse hakkama ka kahe lapsega. Ja kolme koeraga, mis annavad kolme peale kokku  kahe lisalapse mõõdu välja. Kaks Jack Russelit on iseseisvad, aga alla-aastane retriiver vajab pidevat käpahoidmist. Ja emotsionaalset tuge.

„Mõni võib mõelda, et seda on palju. Aga mind selline väljakutse hoiabki teravana. Mul peabki olema nii, et lõdvaks ei saa lasta,“ tunneb Hanne ennast ja oma võimeid. Ta teab, et tal ongi üle keskmise energiatase ja lõputult ideid, mida teostada.

Võib ka kärgatada

Emana ütleb Hanne enda olevat empaatilise, aga samas distsiplineeriva. Vahel on liigagi lühikese süütenööriga ja võib ka kärgatada. Üks mida ta kindlasti ei tolereeri, on nõrgematele ja väiksematele haiget tegemine. „Selles mõttes on Henril hea kool just koertega. Kui liiga teeb, saab karistada. Nii tahaksin, et temast kasvaks empaatiline ja hea inimene. Heatahtlik,“ loodab Hanne.

Oma tulevase venna suhtes on Henri õrn ja armas. Ootab väga tema tulekut, katsub ema kõhtu, teeb nalja ja siis kuulab, kas beebi naerab kõhus või lööb talle läbi kõhu patsu. Hanne näeb, kui väga Henril on vaja kamraadi, kellega politseid ja pätti mängida ning ringi joosta.

Tal endal on õde, kellega lapsepõlves küll ka riieldi ja kakeldi, aga nüüd ei kujuta ettegi, et üldse kuidagi ilma saaks. „Ma tahakski oma lapsi kasvatada selles mentaliteedis, et te olete nüüd kahekesi. Ükskõik mis emme-issiga juhtub, teie olete elus kahekesi ja te peate üksteist kaitsma, olema üksteisele abiks,“ kirjeldab Hanne väärtusi, mida tahaks oma lastele kaasa anda.

Ema eluaegne mure

„Kriitiliselt aus olles, siis ilmselt ema roll mulle väga ei sobi. Aga ma saan hakkama ja mind ennast on see väga palju muutnud. Mulle tundub, et lapsed toovad kaasa eluaegse mure,“ mõtiskleb Hanne. Ta peab silmas seda, et iga päev on tema saatjaks mõtted: kas lapsel on kõik korras? Kuhu kooli ta panna? Mis siis teha, kui ta purjuspeaga esimest korda koju tuleb? Kas ta on õnnelik? Kas ta ise on hea eeskuju?

Seega on emaroll tema jaoks tähtis ja mõtestatud iga päev, mitte ainult emadepäeval. See on küll kena päev, aga Hanne enda jaoks on olulisemad igapäevased juhuslikud kallistused või ootamatu „emme ma armastan sind“ multikate vaatamise kõrvale.