Emadepäev: Pärl x Ruth

Praegu kaitseväes teeniva poja Martini ema tunnistab, et teadis ette, et väiksed lapsed ei ole n-ö tema teema, aga ega sellepärast laps veel tulemata ei jäänud.

Pärli poe omanik Ruth on selline karakteriga naine. Võtab palju ette (just laiendas oma poepinda poole võrra), on tugevalt disainikraami usku (kannab välja julgemadki stiilid) ja on otsekohese maailmavaatamise ja ütlemisega. Nii ei pelgagi ta tunnistada, et oma poja beebi- ja väikelapse aega peab ta parajaks katsumuseks. „On naisi, kellele see hirmsasti sobib ja kes naudivad seda. Telekas on praegu mingi saade, kus seitsme lapsega pere reisib kuskil välismaal. Ausalt öeldes ma ei kujuta sellist elu ettegi!“ põrutab naine sirgelt.

Midagi ei jäänud tegemata

Ruthi pojal Martinil on sündimisega kole kiire, ta tuli ilmale kaks kuud enne õiget aega, kui naine oli parajasti Saksamaal. Poiss oli küll megapisike, aga muid probleeme varajane sündimine kaasa ei toonud.

Muide, lapse nimevalikki on natuke selle Saksamaa süü. Martin sündis 7. novembril ja mõned päevad hiljem sai nimeküsimus aktuaalseks. „11. novembril tähistatakse Saksamaal sant Martini päeva. See on seal selline päkapikulaadne tegelane, kes toob lastele kommi. Mõtlesin siis, et hea küll, olgu siis Martin,“ naerab Ruth.

Aga hoolimata dramaatilisest algusest, oli Martin ideaalne beebi. „Mul ei jäänud ühtegi ööd magamata,“ viitab Ruth värskete emade peamisele murele. Ja beebivanemate teise murega, et enda jaoks ei ole enam üldse aega, Ruth ka ei suhestu.

„Kui ma kuulen neid jutte, et ei saa beebi kõrvalt duši allagi minna, siis mina ei tea, millest nad räägivad. Ja ma kasvatasin last üksinda. Kui Martin oli pooleaastane võtsin ta turvahälliga kaasa ja hakkasin maaklerina tegutsema. Kui tahtsin reisida, siis minu ema hoidis. Ausõna, ma pole ühtegi asja tegemata jätnud lapse pärast,“ ütleb naine kindla sõnaga.

Ta pole kunagi ka tajunud, et keegi sellele valikule hukkamõistvalt oleks vaadanud. Samas on ta nõus nentima, et oli emaks saades 32-aastane, seega võibolla ka natuke karastunum selles osas, et mida teised arvavad.

Keerulisest jonneast leebe teismeliseni

Küll mäletab Ruth, et elu läks keeruliseks siis, kui Martin sai umbes aastaseks ja iseloomu ilmutama hakkas. Ema mäletab, et jonnimine oli tema jaoks üsna talumatu, mõnikord läks asi selleni, et karjusid mõlemad. „Mõistusega sain ju aru küll, et ei saa niimoodi, aga nii närvi ajas,“ meenutab ta toonaseid katsumusi.

Täna ta oskab analüüsida, et ehk lapsel oli tähelepanu puudus või tema ise liialt enesekeskne, aga toona esimest korda emarollis ei olnud seda oskust ja elukogemust. Sellegipoolest meenutab Ruth, et aeg Martini algkooli lõpuni oli pigem raskevõitu. Ja võib-olla just seetõttu jäi poiss ka tema ainukeseks lapseks.

Ta usub, et raskused võisid natuke olla  kinni ka poja teistsuguses temperamendis, Martini isapoolne kreeka veri oli ehk tulisem. Teismeiga seevastu oli valutu. Nende kodus uksi ei paugutatud ega suuri tülisid polnud. „Eesti keskkond tasandas geenide poolse mõju ära ilmselt. Nüüd on selline rahulik eesti mees,“ naerab Ruth.

Kas leiab oma tee?

Kas Martin ka oma titeiga ja jonniaegu mäletab, sel teemal pole ema pojaga rääkinud. „Praegu on meil küll hea suhe. Usalduslik ja avameelne. Minu jaoks on olnud oluline, et temaks kasvaks aus ja teistega arvestav inimene,“ nendib Ruth. Kasvatusküsimustes on ta seda meelt, et ei pea kogu aeg keelama ja käskima, mingid asjad peab laps ise otsustama ja aru saama, mis on õige teha ja mis mitte. Samas, kui vanem siis lõpuks ütleb, peab selle vastu ka austus olema.

Samas on Ruth nüüd, kui Martin on juba täiseas, natuke mures, et kas poeg ikka suudab välja mõelda, et mida oma eluga peale hakata. Ta näeb, et tänapäeva noored on natuke teistsugusemad. „Nende väärtused on teised. Asjad ei ole nii primaarsed, suhted vist ka mitte väga. Ei ole selliseid ambitsioone, et tahan karjääri ja maja ja lapsi,“ mõtiskleb Ruth.

Emana ta ei eelda, et poiss peaks just geenitehnoloogiat õppima minema, aga endaga hakkama võiks ju siiski saada. „Või siis leiab omale sellise naise, kes ta elust läbi veab,“ pakub Ruth muiates veel ühe alternatiivi.

Aga enne neid suuri eluvalikuid on noorsõduri emal ees emadepäev, nüüd juba üheksateistkümnes. Mingeid ekstra traditsioone ei ole Ruthil ja Martinil ette näidata. Lilled kuuluvad muidugi päeva juurde, enamasti potililled.

„Lilli ta oskab kinkida küll. Ja üldse selliseid armsaid žeste teha. Näiteks viimati, kui ta kaitseväest kodus oli ja mina haigena voodis, palusin tal apteegist üht-teist tuua. Ta siis tõigi, aga lisaks poetas kapile ka kolm kommi ja väikse sedeli, kus oli kirjas, et „saa ruttu terveks“, satub Ruthi karakteri käredusse sisse üks hellem võnge.