Esimene laulu- ja tantsupidu on nagu esimene armumine, jääb eluks ajaks meelde

Ja ongi käes see pikalt oodatud peonädal. Paljudele noortele on sellesuvine laulu- ja tantsupidu esimene. Kaks sellist debütanti sai korraks ka Solarisest kinni püütud. 

Tuhandetes peredes pole praegu olulisemat teemat kui esinemiskostüümid, proovid ja õige ilma ennustamine. Õige ilm nõuab teadagi seda, et sadu jääks taevasse, aga samal ajal ei tohiks ka päike osalejaid ka küpseks kuumutada.

Ega Solarise inimesed sellest rütmist puutumata pole jäänud. Kuidagi on nii sattunud, et meie Krunnipea kauplust pidavatel Tiiul ja Greenikal on mõlemal üks teismeline  peoline kodus ning ühel päeval sattusid mõlemad empsi töö juurde tulema. 

Tiiu tütar Loore läheb peole koos oma kodukooli Audentese mudilaskooriga. Seljataga on tihedad kooriproovid ja harjutamised, peonädala alguses on ootus segiläbi põnevusega emotsioonid üsna kõrgete kraadideni kruvinud.  

„Kodust ja sõprusest ja….“ teab Loore, kui küsida, et millest laulupeo laulud räägivad. Tema lemmik ongi vana hea Kodulaul, mida isegi tema ema oskab kaasa laulda. Ikka seesama, kus on sõnad: „kui sind on tabanud mure või siis kui sul rõõmus meel“ ja mille refrääni tõepoolest oskavad kummalisel moel kaasa ümiseda enamus eestimaalasi.

Greenika poeg Oliver õpib Reaalkoolis ja on juba esimest klassist peale käinud rahvatantsuringis. Kui tantsutundidega on tavaliselt nii, et neis on suur ülekaal tüdrukutel ja poisse kisub rohkem jalkaplatsile, siis Oliveril on sootuks teine kogemus. 

Nende klassis on nii, et poisse käib palju rohkem rahvatantsus, pigem on plikadest puudus käes. Loomulikult ulatub ka tema puhul praegu peo-ootus taevani ja ei heiduta seegi, et vanemad räägivad ettevaatlikult, et need mitmed päevad harjutamist enne nädalalõpu kontsertetendusi saavad kaunis väsitavad olema. 

Tähtis esimene

Nii Loore kui Oliver jaoks on see suurpidu esimene. Jah, tehniliselt võttes on Oliver tegelikult käinud laulu-ja tantsupeol, aga oli siis nii titeohtu, et meeles pole midagi. See ei lähe arvesse. 

Sest esimene laulu- ja tantsupeo kogemus, on sedasorti “esimene”, mis emotsionaalse laetuse mõttes kukub samadesse kategooriatesse nagu esimene kooli lõpetamine, esimene rattasõit või esimene armumine. Võib olla läbi väikse filtri, aga neid mäletavad enamus inimesi ka siis, kui mööda on läinud aastakümneid. 

Nädala pärast on ka Loorel ja Oliveril “see esimene” käes. Võibolla võtab Loore sellest kaasa laulupeosupi maitse, kaare alla tuhandete omasugustega kooslaulmise heldimuse või rukkilillepärja lõhna. Oliver näiteks plaasterdatud varbad, küünarnukitundega kulgemise rongkäigus või palavikulise ärevuse enne esimest tantsunumbrit.

Emadki loodavad, et see saab olema järetulijatele üks äge ja meeldejääv nädalalõpp. Pisuke lapsevanemlikku muretsemist käib asja juurde, aga hing on naistel tegelikult hell ja uhke.

Eks nende noorte peoliste endi innukuse aste ongi see baromeeter, mille järgi saab hinnata, kui elus see rahvuskultuur meil on. Oliveri ja Loore põhjal võib rahulikult nentida – täitsa elus ikka. Veri on soe ja pulss lööb. Kirglikumalt, kui põhjamaise eestlase DNA oodata lubakski.

Rääkimata muidugi sellest, et rahvuslikes riietes noored inimesed tekitavad nunnu-niutsatusi neis, kes muidu peamiselt järgmiste põlvkondade hukka minekust kipuvad heietama😊. Loodetavasti satub neid peosäraseid noori inimesi neil päevil Solarisse palju.

Valmistu pidupäevaks Eesti disainiga

Mis oleks veel parem viis pidupäeva tähistada, kui kanda Eesti disainerite loomingut, mida leiab Krunnipea disainipoest rohkem, kui sa oskad isegi ette kujutada. Alates ehetest, suvistest päikeseprillidest, kottidest ja lõpetades loomulikult riietega, millega end ehtida.
Näidake ühte inimest, kes näiteks sellist t-särki seljas kandes ei tunne end laulu- ja tantsupeol eriti uhkelt.