Jõulukingitus võiks lähtuda saajast – tema soovidest, isiksusest, unistustest

Vanasti arvati, et elu olulisteks sündmusteks  tuleb kinkida midagi, millel oleks püsiv väärtus, peale vaadates oleks kohe selge, et selline väärikas ja hinnaline asi. Võib muidugi, aga ei pea. Eelkõige võiks kingitus olla saajast lähtuv. See võib olla ka sõnumit kandev või humoorikas või praktiline või lihtsalt see, millest tead, et saaja on unistanud.

Paljudes perekondades on kummutites varjul kristallvaase, õlimaale, siidisalle. Kõige paremate kavatsustega kingitusteks toodud, aga kinkimine kantud sellest, et nii on kombeks. Ei ole võibolla kõige etem mõte. Mõistlikum oleks manada silme ette kingituse saaja.

Võime näiteks kingisaajale läheneda  hoopis humoorikalt  -  soeta kümme Vapiano kinkekaarti ja pane juurde kaardike sõnumiga, et kui elus edaspidi jama kätte tuleb (ja varem või hiljem tuleb) siis vähemalt nälga ta ei jää. Või tegelikult samamoodi sobiks ka Gustavi kohviku voucher, sest maailmas ei ole probleemi, mida üks śokolaadikook ei leevendaks.

Kui kingisaaja näiteks liigub koguaeg ringi, siis üks korralik seljakott on ülivajalik. Seda saab isikustada ka – tikid kohvri sisekangale saaja nime või vaatad Solarise disainipoodidest mõne nahkse riba ning graveerid sinna vanematekodu aadressi, et ta ikka teaks, kuhu tagasi tulla.

Või miskit klassikalist – näiteks Apollo raamatupoes on uskumatu valik tarkade inimeste ideedega teoseid, mis aitavad kahe kõrva vahele selgust luua. Või kuna elu on ettearvamatu, pane talle kokku hoopis selline hädaabikomplekt– üks eneseabiõpik, leht aspiriini ja pakk kondoome apteegist, ema-isa telefoninumbrid, stressipall, tahvel šokolaadi, pehme kaisuloom, puhtad sokid...  Sisu võib saajati muidugi erinev olla, peaasi, et idee kannaks.

Aga eelkõige, nii tähtpäeval ja ka igal tavalisel päeval – kingi armastust ja häid sõnu. Raha selleks pole vaja, isegi Solarisse pole vaja tulla. Ega me ei tahakski, et sa pead meie majja tulema. Tule ikka sellepärast, et ise tahad.