Kui kontoris on lisaks töölauale ka toidupood, kinosaal ja kohvikud

Kui enamik inimesi satub Solaris keskusesse pigem nädalavahetustel, siis Karin Järvet on seal just tööpäeviti. Karini kontor asub küll viiendal korrusel maja nurgas, kuid emotsionaalselt ulatuvad tema tööpiirid vabalt üle kogu keskuse.

Äripäeva hommikud on Karinil lihtsad, reeglina ei mässa ta köögis kiirustades kaerahelbe putru keeta. Kõik, mida päeva alguse kütuseks vaja, leiab ta töölt. Tihti haarab naine hommikusöögiks käigu pealt kaasa Caffeine’ist juusturulli.

“Aga kui tean, et pean kohe tööpäeva alguses mõnda pikka tüütumasse asja süvenema, kraban topeltespresso kohvi ja barbeque sealihaga kaeraleiva kaasa ja teen endale koos selle kraamiga mõnusa nurga kontoris,” kirjeldab Karin oma hommikust stressimaandamise rutiini. Kohv on tema kinnitusel Caff’is kohe päriselt hea. Ärkav keskus on Karini jaoks hommikuti selline pehme käivitaja. Kuskil keerab keegi poeukse lahti, kohvikutes seatakse värsked pirukad letile ja tuttavad näod naeratavad mööda minnes. Mitte, et Karin kõiki Solarise poodide-kohvikute töötajaid nimepidi teaks, aga hommikused põkkumised on teretuttavaks teinud küll.

Inimeste ja võimaluste ühendaja

Karin töötab kommunikatsiooni- ja valitsussuhete büroos Meta Advisory. Tema töö keskmes on kommunikatsioon, ta toetab kliente, kes vajavad tuge meedias või nähtavuse kasvatamisel ja sõnumite kujundamisel. Karini portfelli on mahtunud näiteks sellised brändid nagu Coca-Cola, Google ja McDonald’s. Ühelt poolt on Karini töö klassikaline kontoritöö — palju arvuti taga kirjutamist, analüüsimist ja strateegiate väljamõtlemist. Teisalt on see aga puhas suhete äri. Kliendisuhete juhina on Karini roll aru saada, mida klient tegelikult vajab, ja töötada koos tiimiga välja lahendused, mis aitavad seda kõige paremini saavutada. Karin on see inimene, kes hoiab info liikumises: ta koordineerib, ühendab ja tõlgib — nii kliendi äri eesmärgid kommunikatsioonikeelde kui ka kommunikatsiooni võimalused kliendi ootustega kooskõlla.

“Kogu see töö on inimestega, inimeste jaoks ja läbi inimeste,” võtab ta ise asja kokku. Ja kuna inimesed üldiselt ei armasta kirglikult koosolekuruume, toimub klienditöö tihti maja söögikohtades. Kiiremad ajurünnakud ja mõttevahetused Caffeine’s, - mugav, kohe välisukse juures ja alati elava energiaga. Tõsisemateks ärilõunateks on Karinil aga kindel eelistus: Da Vinci restoran. Neljanda korruse suured klaasaknad pakuvad parimaid vaateid linnale, lauad on piisavalt eraldi ja vestlused saavad kulgeda vabalt ning privaatselt. “Ja suvel, kui terrass avatud, on mõnigi klient ise küsinud, kas saaks seal kokku. See on tõesti üks maja parimaid peidupaiku,” tunnistab Karin muheledes.

Lemmikpoes inspireerumas

Hoolimata oma ametist peab Karin end “ekstravertseks introverdiks”. Tal on vaja aega iseendale ja üksiolemine sobib talle hästi. Teine oluline osa Karini identiteedist on saarlase veri. Tal on Saaremaa taust ja juured. “Saarlasel on omad tõed ja tunded. Üks neist see, et mulle ei meeldi seisev vesi,” muigab ta. Vesi peab liikuma. Vaikne, seisma jäänud õhk või liikumatu energia — see teeb Karini kuidagi rahutuks. Solaris muidugi on kõike muud, kui tünnitäis tardunud vett. “Ma ükspäev ise ka mõtlesin, et siin on kõik kogu aeg liikumises, elu on ümber ja mina olen selle sees, samas täpselt nii palju kui parasjagu valin olla,” mõtiskleb naine. Mõnikord ta valib rohkem olla. Käib näiteks lõuna ajal nullkorrusel kodukraami pakkuvas Hemtexis, see on vaieldamatult tema lemmikpood. Karin on avastanud, et sealt leiab hästi armsaid käsitööasju ja kingitusi – vahel ka selliseid, mida inimesed endale muidu igapäevaselt ehk osta ei tihka, kuid mis toovad koju toredaid väikseid detaile.

“Näiteks avastasin hiljuti nende puuviljadest inspireeritud veiniklaasi markerite sarja – väga kvaliteetne ja omanäoline käsitööklaas. Ja isegi kuigi sul pole ilmtingimata korraga 30 külalist, kelle klaasid ei tohi omavahel segi minna, on sellised pisikesed lisandid lihtsalt armsad ning annavad kodule isikupära,” toob Karin näite oma viimasest ostust. Karin ostis neid enda tarbeks koju, aga ka “igaks juhuks” kappi kingituseks. Veel ei tea kes, aga mõni sõber need kindlasti omale saab.

Ostmata jäänud kleit

Solaris on tuntud ka kui disainikallakuga keskus ja seda võimalust, et rohkelt disainikraami on käeulatuses, kasutab Karin aeg-ajalt ära ka. Avastamata pärliks peab ta Ukraina disainikauplust Hata. Selle poe väljapanekuid käib ta tihti piilumas, vahel ka lihtsalt inspiratsiooni kogumas. Üks ostmata jäänud kleit aga ei anna talle siiani asu. “See tundus gramm liiga pretensioonikas ja gramm mugavustsoonist väljas, selline romantilise stiiliga kehasse kootud kleit…,” õhkab naine unistavalt. Ka kingituste ostmiseks peab Karin Solarist tervikuna asendamatuks. Alustades lillepoest, kust saab jumalikke kimpe ja lõpetades näiteks kodumaiste kosmeetikatootjate vannipallidega Levi kaupluses. “Mulle meeldib Levis riiulite vahel käia ja avastada. Olen kuulnud, et disainioste peetakse kalliks, aga tegelikult leiab ju igas hinnas asju. Eriti, kui ei tea mida osta - siis pakub see küllaga inspiratsiooni. Viimati näiteks sain oma kunstihuviga sõbrannale siidisalli, millele prinditud Eesti kunstniku Jüri Arraku maal,” räägib Karin ja tema jutust jääb kõlama rohkem tunne kui toode.

Nii vaikust kui ka melu

Mõnikord on Karinil ka selliseid päevi, kus ta ei otsi saginat ega seltskonda. Siis haarab ta lihtsalt ühe kiire kausi ramensuppi Tokumarust – üksi, vaikselt, mõnusalt omaette. Mõnel päeval jõuab ta lõuna ajal vaevu toidupoe sooja letini (mille valikut ta kiidab taevani) ja vahetab liftis Artise kino päevaselt seansilt tulevate prouadega paar sõna uue linateose kohta. Alati ei ole seda energiat, et maja tempoga sammu pidada. “Samas ülihea, et saan plakatitelt ja ekraanidelt jooksu pealt kätte, et mis filmid on parasjagu kinos või millised kontserdid kõrvalasuvas Alexela kontserdimajas. Olen leidnud filme, mis poleks muidu minuni ilmselt kunagi jõudnud,” nendib naine. Karinile meeldibki, et majas toimub pidevalt midagi. Ühel päeval on avatud pop-up näitus, teisel müük, kolmandal avastab ta keset tööpäeva aatriumis juhusliku kontserdi. Isegi tema sõbrad eelistavad kohtumispaigaks Solarist: saab mugavalt kohvi võtta ja miks mitte ka kiirelt midagi osta.

“Saan isegi aru, et mul on elu väga mugavalt ära korraldatud,” muigab Karin. “Kõik valikud on mu kontoriukse taga – söömine, kingitused, meelelahutus, mõttepausid. Ma ei pea mantlitki selga panema. Vajalik on käeulatuses, samal ajal kui mõni teine peab nende asjade jaoks ekstra aega ja energiat leidma.” Siiski tunnistab ta, et vahel hiilib külje alla väike kahtlus: kas maailm ei jää niimoodi liiga väikeseks? Kassisaba kodust Solarisse ja tagasi. Kõik asjad, kõik vajadused, kõik toimetamised mahuvad ühe trajektoori peale. Sest mujale polegi nagu väga vaja minna. Siiski-siiski! Spordiklubi on Karin valinud mujal, kuigi ka see on Solarise majas olemas.