See on äge, et kõik inimesed ei ole ühesugused!
Veebruarikuu keskpaik on üle maailma tuntust kogunud kui ideaalne aeg tähistada armastust. Nii tehakse kingitusi oma kallitele ja lähedastele, kuid tihtipeale läheb meelest, et me kõik vajame armastust ja seda tuleks esmalt anda iseendale. Kristina Pärtelpoeg ja Marin Moks räägivad avameelselt enda teekonnast enesearmastuseni.
Kliendihaldur ja treener Marin Moks teab, et end armastama õpitakse ajapikku. “See ei tule kohe nipsust. Mind on aidanud ehk see, et ma olen titest saadik olnud hästi spordi sees, väga spordilemb. Olen näinud läbi spordi, milleks mu keha võimeline on. Lisaks muidugi veel ka laste saamine.” räägib kolme lapse ema.
“Väline on muidugi oluline, aga mitte nii oluline, kui mõelda sellele mida sa oma kehaga teha suudad. Läbi selle ma tegelikult imetlen ennast ja oma keha,” tunnistab ta, lisades, et on treeningutega juba aastaid oma keha heaolusse panustanud. “Terves kehas terve vaim.“
“Ma olen suhtleja - hästi avatud - ja ma ei häbene ennast ega seda välist, mis minul on teistsugused. Mu keha, isegi alastus, ei ole minu jaoks kunagi mingi probleem olnud. Samas väljastpoolt saad seda, et justkui peaksin häbenema ja nii olla ei ole okei,” rõhutab Marin.
“Kasvõi näiteks see sünnimärgi teema - varja seda. Meigis sageli küsitakse, et kas me katame ära. Pildistama minnes, et kas nad töötlevad sünnimärgi kuidagi ära. Võibolla olengi siis algusest peale natukene teistsugune olnud ja seda välist tähelepanu nii palju saanud, et see sunnib enesekindlust kasvatama. Võibolla on see omamoodi kaitsehoiak ka,” mõtiskleb naine.
Spordis tegutseva naisena teab Marin hästi, et väljastpoolt tulevateks kommentaarideks tuleb alati valmis olla. “Seda öeldakse ikka üsna sageli välja, et mis sinuga valesti on - tissid väiksed, pepu suur, liiga lihastes jalad jne. Ma panen seda tähele küll, aga ei lase enda sisse. Mulle just meeldib, et mul ongi sellised jalad - need on täiega tugevad ja kiired - võin kõrgetel kontsadel kilomeetreid käia, kõik raskused kükin ära ja kui vaja siis oskan jalaga näkku ka lüüa (väike viide sportliku karate taustale)!”
“Minule väga meeldivadki erinevad inimesed. Minu arust on äge see, et me ei ole ühesugused. Tulebki leida enda juures see miski omapärane ja hea, mis teeb sinu teistest erinevaks. Just see võibki olla tegelikult sinu tugevus. Et need sinu “vead” on hoopis sinu “head”. See omapära, mille läbi end armastada ja teadvustada, et jah, ma olengi selline, sinust erinev ja sellega väga rahul. Kõik tahavad kuidagi ühtemoodi olla - moetrendid suunavad nii. Aga ennast tuleb hinnata ning enda “ise” leida,” lisab ta olulise seiga.
“Vii ennast deidile!”
Meelelahutaja ja mõjuisik Kristina Pärtelpoeg nõustub eelkõnelejaga ja kinnitab, et inimesed peavad enamasti ennast armastama õppima - see ei tule niisama, et vaatad peeglisse ja armastad ennast, justkui võluväel. “Minul oli see kindlasti teekond. Lugesin hästi palju erinevaid tsitaate ja raamatuid - õppisin sellest palju. Kuskilt lugesin, ei mäleta enam kust, et see keha, millega sa siin maa peal oled on lihtsalt transpordivahend - see on lihtsalt väline. See, mis on sinu sisemuses, loeb nii palju rohkem! Nagu autod! Keha viib sind punktist A punkti B. See kui sa ei ole nagu teised autod, ei tähenda, et oleksid halvem auto,” toob ta näite.
Kristina sai aga ühel hetkel aru, et just sellisena ta sündis ja selline ta on - muuta ennast ei saa. “Kui mina ennast ei armasta, siis ei armasta mind mitte keegi teine ka. Sellest saigi minu enesearmastuse teekond alguse - ma tahtsin leida partnerit ja kaaslast, aga tundsin, et kui mina ise ennast ei armasta, hinda ega austa, siis ei saa mitte keegi teine ka seda teha,” tunnistab naine.
“Ma veetsin endaga hästi palju aega. Mis mind väga palju õpetas, oli see, et vaatasin end hästi palju pesu väel peeglist. Siis sa mingi hetk nagu harjud ära iseendaga. Paljud ei taha ennast peeglist vaadata, aga mida rohkem sa ennast peeglist vaatad, seda rohkem sa hakkad ennast armastama. Lihtsalt vaata ja imetle ennast, lihtsalt niisama!” soovitab Pärtelpoeg.
“Enese armastamise teekond tundub alguses justkui midagi eriti holistilist, aga see ei pea nii olema,” muigab ta. “Ma nägin kunagi ühes filmis, et üks tüdruk lülitas igal oma sünnipäeval telefoni välja ja läks iseendaga deidile. Käis kinos, restoranis, kohvikus, luges raamatut - veetis iseendaga aega. Mina hakkasin sama asja tegema igakuiselt, mitte ainult kord aastas, sünnipäeval. Siis ma ei olnud veel suhtes ja last ka ei olnud,” meenutab naine mõne aasta tagust aega.
“Tegelikult võikski sellest alustada: vii ennast deidile! Solarisse sööma, šoppama - tee midagi, mis sulle meeldib! Naudi iseenda mõtteid ja seda aega!” julgustab Kristina kõiki tegudele.