Tiina Lokk PÖFFi algusaegadest: kui see oleks film, siis tragikomöödia
Pimedate Ööde filmifestival (PÖFF) tähistab tänavu 30. sünnipäeva. Peaaegu kogu selle aja on festivali südameks olnud tänane Solaris keskus. PÖFFi looja ja pikaaegne eestvedaja Tiina Lokk kirjeldab festivali algusaegasid kui tragikomöödiat, mida saatsid äpardused, naer ja suur soov luua kogu meeskonnaga midagi ainulaadset.
„30 aastat tagasi oli Eesti film üsna kehvas seisus: oli aastaid, kus ei tehtud ühtegi kodumaist mängufilmi ning kinodes sai näha peamiselt Hollywoodi või Hiina kung fu filme. Nendega poleks Eesti film saanud kuidagi konkureerida. Arutleti ka selle üle, kas sellises olukorras on üldse mõtet Eesti filme teha,“ meenutab Tiina Lokk.
Ta tunnistab, et toona noore filmikriitikuna oli talle olukord pehmelt öeldes vastukarva ning suur missioonitunne ei lasknud niisama käed rüpes seista. „Oli 1990ndate algus, Eesti riik oli vaba. Ma ei tahtnud kuulda ega näha, et Eesti film likvideerub. Sellele tuli anda võimalus, teha see nähtavaks.“ See oli üks peamisi põhjuseid, miks PÖFF loodi.
Esimene PÖFF toimus 1997. aastal ning filme näidati kolmes kohas: Tallinna Kinomajas, Tartu Ekraanis ja Narva Energeetikus. Külastajaid oli siis kokku 4500. „Esimesel festivalil ennustati meile kadu, kuid jäime ellu ja kasvasime.“ Teisel aastal tõi festival kinodesse üle 20 000 filmisõbra. Publiku arvu kasvule aitas oluliselt kaasa festivali laienemine toonasesse Sakala keskusesse, mis täna kannab Solaris keskuse nime.
„Sakala keskus oli festivalile suurepärane kodu nii oma asukoha kui ka võimalustega. Külastajate arv kasvas drastiliselt ning pea kõik piletid olid välja müüdud. Meie festival oli nagu teismeline, kellel ülikond kärises ehk kes muudkui kasvas ning raske oli talle õiges suuruses riietega järele jõuda. Ka filmirežissööride huvi siia tulla oli suur.“
Ta meenutab, et PÖFFi algusaegadel näidati kinos linateoseid 35-millimeetristelt filmilintidelt ning kuna koopiaid oli sageli vähe, sõltus nende kättesaamine paljuski festivali populaarsusest ja headest kontaktidest. „Filmide saamise eelduseks oli hea koostöövõrgustik, rahvusvahelise filmitööstuse toetus, koostöö saatkondadega, meie enda meeskonnatöö ning loomulikult publiku suur huvi filmide vastu.“
Ärevad hetked enne avamist
Samas juhtus ka erinevaid äpardusi. Tiina Lokk meenutab PÖFFi, kus enne avatseremoonia algust selgus, et elektrisüsteem on katki ning polnud teada, millal see ära parandatakse. „Pidime kiirelt ostma palju küünlaid, tegema festivali avamise küünlavalguses ja venitama aega sõnavõttudega. Õnneks tuli elekter poole tseremoonia ajal tagasi ja publik ei saanud arugi, et midagi oleks valesti olnud.“
„Aga see polnud veel kõik,“ jätkab ta. 2005. aastal oli PÖFFi kavas ka endise peaministri Mart Laari programm, mis keskendus nõukogude ajal tsensuuri tõttu keelatud filmiajaloo oluliste teoste näitamisele. „Tseremooniaks valmistudes tuli veel teinegi halb uudis: Mart Laari valitud filmide koopiaid transportiv auto oli kusagile kadunud ja keegi ei teadnud, kus see on. Taas oli vaja kiirelt tegutseda, helistada õigetele inimestele, kes andsid endast kõik, et filmid kohale jõuaks. Ka siin läks meil õnneks.“
Lisaks on PÖFFi ajaloost teada juhtum, kus filmilint läks põlema. „Istusime ka oma meeskonnaga kinosaalis ning kui film hakkas läbi saama, nägime ekraanilt, kuidas lint sulab. Mäletan, et ma lihtsalt kangestusin tooli külge ja mõtlesin, et mis nüüd saab. Õnneks olid meil kiired ja tublid tehnikud, kes lõikasid filmilindilt ühe tüki ära ning teost järgmisel korral vaadates ei saanud keegi aru, et midagi oleks valesti.“
„See oli tõeline tragikomöödia,“ ütleb Tiina Lokk äparduste meenutamise järel. „Ma ei räägiks sellest kõigest täna niisuguse huumoriga, kui meil poleks olnud megaägedat meeskonda. Kõik andsid endast alati parima, kõiki kandis meeletu entusiasm, pühendumus ja vastutustunne. See on fenomenaalne, kuidas kõik vabatahtlikud ja koostööpartnerid koonduvad ühise eesmärgi nimel kokku tänaseni.“
Küpsenud ja parimas eas festival
30 aastat tagasi ei osanud Tiina Lokk enda sõnul ka kõige helgemas unenäos ette näha, et PÖFFist kasvab A-klassi filmifestival, mis on maailma 14 kõige suurema ja olulisema valdkonna tegija seas. „Alustasime tegemisi sisuliselt filminädalast ning tahtsime seda teha parimal võimalikul viisil, mida toonastes tingimustes teha sai.“
Tema sõnul loob A-klassi filmifestivali staatus riikidele ja linnadele palju võimalusi end tutvustada oluliselt laiemale publikule ka teistest riikidest, arendada loomemajandust ning panustada ka kinoturismi. „See on justkui tohutu lumepall, mis võib endaga väga palju kaasa tuua. Peamine väljakutse on sellest kinni haarata ja osata väärtust luua.“
Seega on täna oma parimas eas oleval PÖFFil potentsiaali kasvada veelgi suuremaks. „PÖFF on aastatega küpsenud ja siseriiklikult oma laele üsna lähedal. Siit edasi on võimalus tuua filmifestivalile rohkem publikut ja külalisi välisriikidest. Huvi selle vastu on suur, peame ka oma võimalustega järele jõudma.“
Ta meenutab, et ehkki PÖFFi esmane fookus oli Eesti filmi tutvustamisel ja väärtustamisel, mõisteti üsna pea, et festivali kasvamiseks on vaja teha koostööd lähinaabritega. „Siiski on tänaseni festivali südameks Eesti filmid, selle ümber Baltikumi ja Soome teosed ning kolmandaks kihiks on teiste maailma riikide filmid,“ sõnab ta.
Tänavune 30. PÖFF on ka austusavaldus Eesti, Läti ja Leedu filmide rahvusvahelisele areenile jõudmisel. „Oleme loonud keskkonna, kus kodumaisel filmil on võimalik areneda, ta leiab oma vaatajad üles. Seetõttu oli igati loogiline valik, et PÖFFi 30. sünnipäevale pühendatud kava fookuses on Balti riikide filmid,“ ütleb Tiina Lokk kokkuvõtteks.
PÖFF toimub 6.–22. novembril, tutvu festivali kavaga SIIN.