Vintagesurfaja Anett Tamm vaimustub Eesti disaini taaskasutusnurgast Krunnipeas
Krunnipea disainipoes on avatud nurgake just Eesti taaskasutusdisainile. Mõte on pikendada Eesti disaini eluiga, anda uue omaniku kaudu kostüümile või kõrvarõngapaarile uus lugu. Muusik Anett Tamm, kes on ise vilunud vintagesurfaja, leiab, et see on väga äge idee.
„Keset linna on koht, kus vanematest kollektsioonidest pärit ja hea kvaliteediga disainiesemetele antakse uus algus,“ rõõmustab Anett. Ta toob paralleeli muusikaga – mõni plaat võib olla kümme aastat vana, aga keegi võib selle enese jaoks avastada ja see saab täitsa uue tähenduse.
Anetti enda riidekapp on üsna pisike, seega peab ta olema valiv - iga rõivatükk peab tunduma õige, mitte lihtsalt ilus. Tema garderoobis leidub ka Eesti disainerite kraami, muide, just taaskasutuspoodide kammides juhuslikult leitud. Näiteks tema üks lemmik siidipluus on Kairi Vildersoni oma ja väga rahul on ta ühe Katrin Kuldmaa pintsakuga. „Ma ei teadnud ju üldse, kes nende autorid on. Lihtsalt need on tehtud nii kvaliteetselt ja ajaproovile vastu pidanud,“ selgitab Anett.
Tegelikult eelistab Anett nii oma lavastiili kokku pannes kui ka igapäevaelus just teise ringi poode, kust tema sõnul leiab palju isikupäraseid rõivaid ja aksessuaare. „Mulle meeldib see protsess – see otsimine ja leidmine. Tallinnas tean juba, kuhu minna, et midagi erilist leida. Aga välismaal on see nagu väike seiklus- kunagi ei tea, mis riiuli või korvi põhjas sind ootab,“ leiab noor muusik.
Anett vs Alonette
Oma sooloprojektis Alonette (mille debüütplaadi vinüüliversiooni esitluskontsert just oktoobris toimub), on tema looming inspireeritud 60.–70. aastate pop- ja rokkmuusikast. See tähendab loomulikult seda, et ka esinemisrõivas peab selle stiiliga resoneerima ja looma õige atmosfääri – retrohõng, soojad toonid, väike vintage aksessuaar… Ja selle vaibiga rõivaid kaubanduskeskusest napilt üldse ei leia.
Aga kui Alonette on laval nostalgiliselt ajastutruu, siis Anetti argipäev on tiba teistsugune. Igapäevaselt on ta väga praktiline. „Mul peavad olema teksad, T-särk ja tossud – sellised, millega saab vabalt liikuda ja hingata. Ja ma kannan palju bändisärke – neid, kelle muusikat ma ise kuulan,“ toob naine välja oma erihuvi. Ta teab, kui suur asi on artistile, kui keegi tema merch´i ostab. See on tema arvates nagu üks viis oma lemmikut toetada ja öelda - ma kuulan sind.
Kui veel mõni aeg tagasi seostati „kaltsukates“ käimist pigem rahalise kitsikusega, siis nüüd on noorte seas olukord vastupidine. „Ma arvan, et minu põlvkonnas on taaskasutus pigem in,“ ütleb Anett. „See on viis luua omaenda stiili ja mitte sulanduda massi. Vintages on midagi isikupärast, midagi, mida teisel ei ole“.
Aga muidugi on teise ringi ostud ka nii keskkonnale sõbralikumad kui rahakotile mõistlikumad. „Vabakutselise loomeinimese puhul on see ka päris oluline,“ muigab Anett.